Pesin oma arvuti klaviatuuri moosist puhtaks ja tõin ta kodust välja meelt lahutama. Istun oma lemmikus raamatupoes, ikka sellessamas, kus lisaks raamatute sirvimisele ka pastat süüa ja/või veini juua saab. Trenniasjad on kotiga ka kaasas.

Minu allesjäänud Itaalia aeg on õige lühikeseks jäänud, vähem kui 2 nädalat. Natuke kahju on isegi ära tulla, olen just siinse eluga harjuma hakanud. Selles mõttes on kolm kuud rumal aeg, see on just see aeg, mis sisseelamiseks kulub, niisama elamiseks või väljaelamiseks enam aega ei jäägi.

Vahepealsed suuremad sündmused olid tänupüha õhtusöök ja nädalavahetus Bolzanos.

Naljakas, et inimene oma esimesele tänupüha kalkunisöömisele satub Itaalias. Loomulikult on selle kummalise keeru põhjuseks ameeriklannad inglise keelt kõnelevate naiste foorumist. Kalkun maitses...nagu kalkun st. peaaegu samamood nagu kana, lahe oli hoopis kõik selle  selle juurde kuuluv: garneeringud ja põhiliselt muidugi õhkkond. Tore püha see tänupüha, ei pea kinkide ja butafooriaga vaeva nägema ja saab meenutada, et tegelikult on meil palju, mille eest tänulik olla. Muidu on inimestel ikka kalduvus mõelda sellest, mida neil ei ole, mitte sellest, mis neil on.

Bolzanosse sattusin tänu Mari-Liisile ja tema sõpradele. Nimelt on Itaalias üks tore poiss, kes armastab igaks nädalavahetuseks väljasõite korraldada, kultuurile (loe lossidele) tiir peale teha ja kohalikku toitu maitsta. Vahel teeb ta ka pikemaid tiire, millest üks tõi teda Eestisse ja andis põhjust tutvuda Mari-Liisiga.

Bolzano asub Dolomiitides ja on Bolognast peaaegu 4 tunni kaugusel. Bolzano on eriti populaarne jõulude eel, sest seal on kuulsad jõuluturud.

Lisaks käisime mägedes Tiroli külakeses. Selles piirkonnas on väga palju õunapuid, kõik mäeküljed ümber küla on õunaistandusi täis. Külast kõrgemal ühe mäekünka otsas on peaaegu tuhandeaastane Tiroli loss. Külakesest lossi juurde minev tee oli kaunistatud jõulupuudega, mille otsa olid riputatud punased õunad. Ja langes vaikset lund... Ilus oli, noh.