tere, ma olen olemas

Vahepealse aja jooksul olen ma näinud Roomat, Firenzet ja veel ühte linna, mille nimi mul kohe meelde ei tule. Olen ära joonud omajagu veini ja õppinud ladusalt rääkima itaalia keelt.
Rooma on suur, aga mitte liiga suur. Jõudsime kolme päevaga Maarjaga selle tähtsamad punktid läbi kapata. Mulle meeldis Peetri kirik ning väljak Vatikanis ja Maarjale Colosseum.
Firenze ajaks olin juba muutunud suurte majade ja maailmakuulsa kunsti vastu immuunseks. Kuna ilm oli soe ja seltskond hea, siis me ennast turismiga liigselt ei vaevanud.
Mõlemad linnad olid vaatamata hilissügisele paksult turiste täis, ei kujuta ette, mis seal päris hooajal toimub.
Väga hea meel oli külaliste üle, loodan, et külalistele ka meeldis. Nüüd olen makaroni- ja kultuurivabal dieedil. Ehk õnnestub ka veini hulka oma menüüs piirata, aga väga helge see perspektiiv ei tundu.
Eile käisin ma ajukirurgiat vaatamas. Ükspäev arutlesin, et huvitav, millised need ajukasvajad ka päriselt välja näevad ja minu juhendaja arvas, et pole probleemi, saadame sind opile. Väga äge oli vaadata, kuidas nad inimese pea sees urgitsevad ja imuriga tuumori kudet välja luristavad. Piltide peal tunduvad kasvajad enamasti üsna konkreetsed ja kõvad moodustised, mis teisi asju kõrvale lükkavad. Tegelikult on nad aga selline pehme vesine ollus nagu aju isegi. Ja neurokirurgid tunduvad siin ka toredad ja lahked (ühes teises riigis, mida ma tean, on nad vähe äkilisemad).
Itaalia keele sorava oskamise koha pealt ma muidugi valetasin. Isegi tsehhid pole selles veel soravad. Minul on aga tiheda programmi tõttu juba mitmendat tundi kodutööd tegemata. Nii, et tänaseks lõpetan oma postituse ja lähen uurin, kuidas on itaalia keeles hambahari (homseks tunniks tuleb koostada itaaliakeelne nimekiri reisile võetavatest asjadest).