Tunnen teist puudust, kallid sõbrad!

Olen nüüd Itaalias olnud üle kuu ja aeg-ajalt igatsen koduse Eesti ja sõprade-tuttavate järgi. Eks ma õpi neid asju, mis mul kodus on, siin kaugel rohkem hindama ka.
Nädalavahetusel käisin Ferraras, mis on rongiga 20 minuti kaugusel olev naaberlinn. Millegipärast ma natuke võõristan ronge, alateadlikult valin liiklemiseks bussi. Hakkasin mõtlema, et äkki on selles süüdi maast madalast kuuldud rongisõidu laul :D. Igaljuhul eksponeerisin ennast oma hirmule ja marsissin läbi vihma rongijaama poole nagu lahingusse minev sõdur. Õigele rongile sattumine polnud eriti keeruline ja rong ei hammustanud (ratsionaalne pool minust kahtlustas seda juba enne).
Ferraras õnneks ei sadanud. 
Ferrara on kena 100 tuhande elanikuga väikelinn, kus oli mitmeid ilusaid maju. Esimese asjana sõin seal lõunat, mileks olid kõrvitsaga täidetud ravioolid lihakastmega. Väga hea oli ja pärast ma kuulsin, et see on Ferrarale tüüpiline toit. Siin on üldse igal kohal oma tüüpilised toidud, mida kohalike arvates kindlasti maitsma peab. Isiklikult ma arvan, et neid erineva kuju ja täidisega makarone ja koogikesi on siin nii palju, et oleks üsna mõtetu endale eesmärgiks seada neid kõik 3 kuu jooksul maitsta. Kui see pole võimatu, siis on see vähemalt väga ebatervislik.
Kaarti ma kusagil ei leidnud ja osta ei raatsinud, nii hakkasin kobamisi linnaga tutvuma. Jõudsin mõnda maja vaadata ja seejärel leidis mind üks austaja, kes kutsus kohvi jooma, kuna ta tahtis mind  tundma õppida. Peale veendumist, et tegu on põhja-itaallasega ja ta pole väga napakas, ei saanud ma sellist väikest rõõmu inimesele keelata ja ülejäänud linna vaatamiseks oli mul giid olemas (hea, et kaardi peale raha ei kulutanud). Ja siis oligi paras aeg uuesti koju minna. Minu suureks rõõmuks Bolognas ikka veel sadas, mis kinnitas, et minu väljasõit oli ainuõige otsus.
Täna veetsin aega haiglas. Ma ei tea, kas minu juures on kadunud uudsuse võlu, aga itaallased viitsivad üha vähem minuga rääkida. Ma olen endale lubanud, et kui mõni välismaalane peaks meie haiglasse sattuma, siis ma räägin kogu aeg ainult inglise keelt, isegi siis, kui me arutame mingit näiliselt temasse mittepuutuvat asja. Tehke teie ka nii. Sest üsna kurb on niiviisi istuda ja mitte millegist aru saada. Uuringute kohta ma küsin ikka kogu aeg ise, aga kui mõni teine arst või resident ligidal on, läheb automaatselt kogu jutt itaaliakeelseks ja siis on oma küsimustega ka raske löögile pääseda. Enamus aega muidugi on mõni teine arst või resident läheduses.
Veel käisin lõpuks ka oma esimeses itaalia keele tunnis. Minu kaasõpilasteks on kaks Tsehhi ERASMUSe tudengit. Nad on tore näide sellest, kuidas asjade pärast ei maksa liialt pabistada. Nad saabusid siia 2 nädalat tagasi ja on need nädalad osa võtnud itaalia keelsest õppetööst. Täna alustasid nad koos minuga itaalia keele kursust algajatele. Igal juhul pean ma nüüd tahes-tahtmata oma itaalia keele õpingutesse suht tõsiselt suhtuma, sest arvatavasti on tsehhid  motiveeritud ja ma pean natukenegi suutma nendega tempot hoida. Mul tuli juba ette pilt murdmaasuustamisest, kuidas Eesti ja Tsehhi võidu rühivad. Aga ma saan ka haiglas vabadel momentidel õppida, nii, et ehk saab hakkama.