Vahepeal on mööda kihutanud üks nädal. Kiiresti läks.
Haigla, itaalia keele kursus. Neljapäeval käisin IWF-  International Women’s Forum of Bologna oktoobrikuu kokkusaamisel. Seekord rääkis IWF liige, kes on arhitekt, teemal "Arhitektuur ja keskkond", pärast oli õhtusöök, kus puhusin juttu soome tüdruku Mariga.
Nädalavahetusel käisin IWF naistega matkamas. Matkamine Itaalias elavate võõramaalasest naiste moodi on äärmiselt mõnus. Reede kohtusime rongijaamas ja sõitsime Firenzesse. Seal panime pakid hotelli ja sõime kena paaritunnise õhtusöögi veini ja magustoiduga. Kuna mulle oli vaja Firenzet näidata, siis tegime peale õhtusööki jalutuskäigu ja vaatasime üle kõige olulisemad Firentze vaatamisväärsused: toomkirik, raehoone ja vana sild. Parasjagu oli täiskuuöö ja eriti toomkirik oli selles valguses lummav. Igal juhul sain aimu, mis mind siin Itaalias ootamas on. Ootan hetke, mil näen Maarja nägu, kui ta esimest korda Peetri kirikut Roomas näeb, Mailise nägu Firenzes toomkiriku ees pole ka kindlasti igav vaatepilt.
Hommikul läksime bussiga meie tee algusesse. Rajaks oli vana, juba rooma aegadest pärit  Via degli Dei (jumalate tee) Bologna ja Firenze vahel, üle Appeniinide. Meie liikusime sellel tagurpidi, st. Bologna poole.
Mägine sügistes värvides maastik ja päikesepaiste vaheldumisi pilvedega. Kuna olime oodatust kiiremad, jõudsime kella neljaks oma kolmetärnihotelli ja saime hotelli terrasil õhtuse päikese kiiri võtta. Õhtul kolmekäiguline õhtusöök ja arutelu maailma asjadest.
Pühapäeval jätkasime oma matka, ja see päev oli juba veidi raskem, sest aegajalt sadas vihma. Kuna minu matkasaapad on Eestis, siis matkasin ketsidega, mis pole mudasel mäekallakul kõige paremad jalanõud. Aga muidu on minu ketsid väga tublid ja käitusid matkal kenasti. Ka õnnestus meil ära eksida, kodustada metsik kass ja kohtuda jahimeestega. Lõpuks jõudsime rongijaama, ja sõitsime tagasi Firenzesse. Kuna varasemad rongid olid välja müüdud, siis jõudsin koju alles üheks paiku õhtul.
Minu matkakaaslased olid kõik minust vanemad, enamus neist elavad Bolognas oma itaallasest abikaasa pärast. Rahvuse poolest ameeriklannad ja hollandlannad, huvitavad ja intelligentsed inimesed. Sain itaalia elu kohta palju targemaks, lõbus oli niikuinii.
Täna käisin itaalia keele tunnis, milleks mul oli tiheda nädalavahetuse tõttu kodutööd tegemata. Meie õpetaja on väga armas itaalia tüdruk Chiara, kes õpetab meid ainult itaalia keeles. Inglise keele võtame appi äärmisel vajadusel. Tore on õppida keelt inimeselt, kellele see on emakeel ja kes teab, kuidas seda edasi anda. Mul endal õppimine eriti libedalt ei lähe ja on raskusi  noka lahti tegemise ja rääkima hakkamisega.