miks ma viimastel päevadel väga elegantne välja näen

mul on siin itaalias 2 paari teksaseid. ühed muutusid matkal väga koledaks ja panin need pessu ning kuivama. 2 päeva jooksul nad oluliselt kuivemaks ei muutunud, sest siin on väga niiske. nii ei jõudnud ma nende kuivamist ära oodata, vaid panin pessu ka teised teksad, mis olid ka juba väsinud. nüüd on mul kaks paari märgasid teksasid ja ma pean käima tööl seelikuga. natuke on küll vilu, aga see-eest olen väga ilus.
ilmselt pean veel kaua aega seelikuga käima, sest teksad on jätkuvalt sama märjad, kui pesumasinast võttes.

mõned pildid

Bellaria haigla siseõu

Maailma pikim sammaskäik San Luka kiriku juurde

Bologna internet

minu lemmikpilt matkalt

matkaseltskond

Vahepeal on mööda kihutanud üks nädal. Kiiresti läks.
Haigla, itaalia keele kursus. Neljapäeval käisin IWF-  International Women’s Forum of Bologna oktoobrikuu kokkusaamisel. Seekord rääkis IWF liige, kes on arhitekt, teemal "Arhitektuur ja keskkond", pärast oli õhtusöök, kus puhusin juttu soome tüdruku Mariga.
Nädalavahetusel käisin IWF naistega matkamas. Matkamine Itaalias elavate võõramaalasest naiste moodi on äärmiselt mõnus. Reede kohtusime rongijaamas ja sõitsime Firenzesse. Seal panime pakid hotelli ja sõime kena paaritunnise õhtusöögi veini ja magustoiduga. Kuna mulle oli vaja Firenzet näidata, siis tegime peale õhtusööki jalutuskäigu ja vaatasime üle kõige olulisemad Firentze vaatamisväärsused: toomkirik, raehoone ja vana sild. Parasjagu oli täiskuuöö ja eriti toomkirik oli selles valguses lummav. Igal juhul sain aimu, mis mind siin Itaalias ootamas on. Ootan hetke, mil näen Maarja nägu, kui ta esimest korda Peetri kirikut Roomas näeb, Mailise nägu Firenzes toomkiriku ees pole ka kindlasti igav vaatepilt.
Hommikul läksime bussiga meie tee algusesse. Rajaks oli vana, juba rooma aegadest pärit  Via degli Dei (jumalate tee) Bologna ja Firenze vahel, üle Appeniinide. Meie liikusime sellel tagurpidi, st. Bologna poole.
Mägine sügistes värvides maastik ja päikesepaiste vaheldumisi pilvedega. Kuna olime oodatust kiiremad, jõudsime kella neljaks oma kolmetärnihotelli ja saime hotelli terrasil õhtuse päikese kiiri võtta. Õhtul kolmekäiguline õhtusöök ja arutelu maailma asjadest.
Pühapäeval jätkasime oma matka, ja see päev oli juba veidi raskem, sest aegajalt sadas vihma. Kuna minu matkasaapad on Eestis, siis matkasin ketsidega, mis pole mudasel mäekallakul kõige paremad jalanõud. Aga muidu on minu ketsid väga tublid ja käitusid matkal kenasti. Ka õnnestus meil ära eksida, kodustada metsik kass ja kohtuda jahimeestega. Lõpuks jõudsime rongijaama, ja sõitsime tagasi Firenzesse. Kuna varasemad rongid olid välja müüdud, siis jõudsin koju alles üheks paiku õhtul.
Minu matkakaaslased olid kõik minust vanemad, enamus neist elavad Bolognas oma itaallasest abikaasa pärast. Rahvuse poolest ameeriklannad ja hollandlannad, huvitavad ja intelligentsed inimesed. Sain itaalia elu kohta palju targemaks, lõbus oli niikuinii.
Täna käisin itaalia keele tunnis, milleks mul oli tiheda nädalavahetuse tõttu kodutööd tegemata. Meie õpetaja on väga armas itaalia tüdruk Chiara, kes õpetab meid ainult itaalia keeles. Inglise keele võtame appi äärmisel vajadusel. Tore on õppida keelt inimeselt, kellele see on emakeel ja kes teab, kuidas seda edasi anda. Mul endal õppimine eriti libedalt ei lähe ja on raskusi  noka lahti tegemise ja rääkima hakkamisega.

Tunnen teist puudust, kallid sõbrad!

Olen nüüd Itaalias olnud üle kuu ja aeg-ajalt igatsen koduse Eesti ja sõprade-tuttavate järgi. Eks ma õpi neid asju, mis mul kodus on, siin kaugel rohkem hindama ka.
Nädalavahetusel käisin Ferraras, mis on rongiga 20 minuti kaugusel olev naaberlinn. Millegipärast ma natuke võõristan ronge, alateadlikult valin liiklemiseks bussi. Hakkasin mõtlema, et äkki on selles süüdi maast madalast kuuldud rongisõidu laul :D. Igaljuhul eksponeerisin ennast oma hirmule ja marsissin läbi vihma rongijaama poole nagu lahingusse minev sõdur. Õigele rongile sattumine polnud eriti keeruline ja rong ei hammustanud (ratsionaalne pool minust kahtlustas seda juba enne).
Ferraras õnneks ei sadanud. 
Ferrara on kena 100 tuhande elanikuga väikelinn, kus oli mitmeid ilusaid maju. Esimese asjana sõin seal lõunat, mileks olid kõrvitsaga täidetud ravioolid lihakastmega. Väga hea oli ja pärast ma kuulsin, et see on Ferrarale tüüpiline toit. Siin on üldse igal kohal oma tüüpilised toidud, mida kohalike arvates kindlasti maitsma peab. Isiklikult ma arvan, et neid erineva kuju ja täidisega makarone ja koogikesi on siin nii palju, et oleks üsna mõtetu endale eesmärgiks seada neid kõik 3 kuu jooksul maitsta. Kui see pole võimatu, siis on see vähemalt väga ebatervislik.
Kaarti ma kusagil ei leidnud ja osta ei raatsinud, nii hakkasin kobamisi linnaga tutvuma. Jõudsin mõnda maja vaadata ja seejärel leidis mind üks austaja, kes kutsus kohvi jooma, kuna ta tahtis mind  tundma õppida. Peale veendumist, et tegu on põhja-itaallasega ja ta pole väga napakas, ei saanud ma sellist väikest rõõmu inimesele keelata ja ülejäänud linna vaatamiseks oli mul giid olemas (hea, et kaardi peale raha ei kulutanud). Ja siis oligi paras aeg uuesti koju minna. Minu suureks rõõmuks Bolognas ikka veel sadas, mis kinnitas, et minu väljasõit oli ainuõige otsus.
Täna veetsin aega haiglas. Ma ei tea, kas minu juures on kadunud uudsuse võlu, aga itaallased viitsivad üha vähem minuga rääkida. Ma olen endale lubanud, et kui mõni välismaalane peaks meie haiglasse sattuma, siis ma räägin kogu aeg ainult inglise keelt, isegi siis, kui me arutame mingit näiliselt temasse mittepuutuvat asja. Tehke teie ka nii. Sest üsna kurb on niiviisi istuda ja mitte millegist aru saada. Uuringute kohta ma küsin ikka kogu aeg ise, aga kui mõni teine arst või resident ligidal on, läheb automaatselt kogu jutt itaaliakeelseks ja siis on oma küsimustega ka raske löögile pääseda. Enamus aega muidugi on mõni teine arst või resident läheduses.
Veel käisin lõpuks ka oma esimeses itaalia keele tunnis. Minu kaasõpilasteks on kaks Tsehhi ERASMUSe tudengit. Nad on tore näide sellest, kuidas asjade pärast ei maksa liialt pabistada. Nad saabusid siia 2 nädalat tagasi ja on need nädalad osa võtnud itaalia keelsest õppetööst. Täna alustasid nad koos minuga itaalia keele kursust algajatele. Igal juhul pean ma nüüd tahes-tahtmata oma itaalia keele õpingutesse suht tõsiselt suhtuma, sest arvatavasti on tsehhid  motiveeritud ja ma pean natukenegi suutma nendega tempot hoida. Mul tuli juba ette pilt murdmaasuustamisest, kuidas Eesti ja Tsehhi võidu rühivad. Aga ma saan ka haiglas vabadel momentidel õppida, nii, et ehk saab hakkama.

Jahedad tervitused Itaaliast!

Meil on siin kätte jõudnud sügis. Päikesel pole enam jõudu, sajab tihti ja temperatuur on 12-13 kraadi ringis. Mis polegi nii vähe, aga kahjuks pole küttehooaeg veel alanud. Seetõttu pole siseruumide temperatuur oluliselt kõrgem välistemperatuurist. Kuumaverelistele itaallastele pole see küll probleem, aga mina, põhjamaa külmavares, olen kössis mitme kampsuni sees ja külmetan.
Eile käisin ooperis- La Traviatat vaatamas. Bolognas on ooperipiletite saamine päris raske, sest paljudel tähtsatel ja rikastel inimestel on hooajapiletid ja oma kohad loozides. Oma pileti ostsin ma üsna pea peale siiajõudmist ja sain enam-vähem viimase, olles seega kohe Bologna peal tehtud mees (nii nad vähemalt haiglas selle kohta ütlesid). Nii ma siis eile kontsakingad jalga panin ja ooperimaja poole tippisin. Ooperimaja ehk Teatro Communale on samal tänaval, kus ma elan, umbes 5 minuti kaugusel. See tähendab- tennistega 5 minuti ja kontsadega 8 minuti kaugusel. Kõik Bologna rikkad inimesed olid ka ilusti kohal nagu parv kaarnaid- daamidel seljas mustad kleidid-kostüümid ja meeste ülikonnad niikuinii mustad. Ooperimaja on pealt tagasihoidlik, seest aga kullakarvaline. Leidsin oma koha loozhis- nendesse saab koridori peal olevate väikeste, kapiuksi meenutavate uste kaudu. Peale minu selles loozhis alguses kedagi polnudki, hakkasin juba mõtlema, et itaalia-inglise segakeelt rääkides olin endale terve loozi ostnud. Lõpuks siiski üks seltskond keskea ületanud inimesi tuli. Tore oli rõduäärel rinnutades Bologna rikkaid inimesi vaadata. La Traviatat olin ma enne juba näinud (see meenus mulle alles siis, kui hakkasin enne minekut netist libretot lugema). See on üks väga ilus ooper ja mulle meeldis see juba Vanemuises, mis siis veel Itaaliast rääkida. Iga vaatuse lõpus karjusid kõik "Bravo!", eriti ägedasti karjus üks ärasuitsetanud häälega kõhn kaarnavärvi kleidis proua kõrvalloozist.
"Bravo" on minu jaoks üldse üks naljakas sõna. See tähendab tegelikult itaalia keeles "tubli". Vahel ma kirjutan haiglas ise mõnele uuringule inglisekeelse vastuse ja siis nad kiidavad "bravo-bravo"! See kõlab nagu ülivõrre ja tundub suure liialdamisena minu konarliku vastuse peale.
Pöördun veel korra tagasi oma kodutänavale, mille nimi on Via Zamboni. See on minu arust Bologna kõige tähelepanuväärsem tänav, sest lisaks sellistele olulistele asjadele nagu Maie ja ooperimaja, on selle ääres ka suurem osa ülikooli tähtsamaid hooneid. Seetõttu on Via Zamboni pidevalt paksult täis noori inimesi (paljud nendest joovad parasjagu õlut) ja siin on mõnusa koha leidnud ka ülejäänud noortemeelsed, nagu näiteks kodutud oma koertega ning igasugused muud seiklejad ja sekeldajad. Just täpselt ooperimaja ees oleval Verdi platsil toimub alati elav sotsiaalelu õlle ja kõiksugu muu kraamiga. Sellel platsil on ka palju jalgrattaid, mille kohta ma kuulsin järgmise loo.
Bologna väga sobiv linn jalgrattaga liiklemiseks, aga siin on väga suur rattavarguste arv. Kui keegi avastab, et tema ratas on järjekordselt ära varastatud, siis on tal võimalik kõndida Verdi platsile ja vaadata järgi, kas ta näeb oma ratast seal. Koos oma rattaga leiab ta tõenäoliselt ka kellegi, kes on valmis talle seda tagasi müüma. Kui suur taks on, seda loo rääkija kahjuks (või õnneks) täpselt ei teadnud. Igaljuhul, kui inimesel puudub soov omaenda ratta eest raha maksta, siis müüakse see lihtsalt edasi järgmisele inimesele. Ärge minu käest küsige, mida teeb politsei. Aga rattavargus on levinud ja isegi korraliku luku puhul on võimalik, et rattast on kadunud näiteks eesmine osa, mis polnud lukus ja kõrvalolevalt, esiosaga lukustatud rattalt on kadunud tagumine osa.
Ooperimaja kõrval oleval väikesel tänaval asub Bologna internet- mitmekümne meetri jagu seina, mis on paksu kuulutuste kihiga. Põhiliselt haaravad kuulutused üürimist ja erinevaid kursuseid, sealhulgas tandemit: kaks inimest, kellel on erinev keel, õpetavad üksteisele oma keelt. Tavaliselt moodustavad tandemi itaalia keelt ja inglise keelt emakeelena rääkijad. Üks Poola tüdruk rääkis, et poola keele vastu pole itaallastel erilist huvi, ei tea, kuidas eesti keelega oleks.

sümpoosium

Lisaks sellele, et ma sain Itaaliasse stipendiumi, on just samal ajal  Bolognas ka ülemaailmaline neuroradioloogia sümpoosium, mis toimub üle 4 aasta. Ja kuna professor, kelle üksuses ma olen, seda korraldab, pääsesin ka mina sinna, täiesti tasuta. Veab mul ikka :)
Alguses varjutas minu õnne küll tugevalt see, et sellel kongressil pidin tegema ka oma debüüdi chairman´ina. Siiamaani on minu funktsioon sellistel üritustel piirdunud küsijatele mikrofoni viimisega, nii et alguses ma püüdsin selle au vastu protesteerida. Õnneks ei olnud see ülesanne siiski mul üksi kanda ja professor ütles, et tal ongi printsiip, et noored tuleb kohe vette visata. Nii ma siis eile selles vees ära käisin ja uskuge mind, see oli väga külm vesi. Teemad olid sellised, et ma suutsin neist küll suure vaeva ja täiendava kirjanduse abil aru saada, aga mingeid küsimusi või diskussiooni arendamise suunda ei tekkinud, suurima pingutamise korralgi mitte. Nii, et ega ma oma värskes positsioonis just ei säranud. Aga tehtud ta sai ja üks huvitav õppetund on jälle juures. Ja seda kergema ja õnnelikumana ma end nüüd tunnen.
Sümpoosium on huvitav. Võibolla ta ongi mulle natuke mulle üle pea, A-st ja B-st siin ei räägita, aga aru ma ikka saan ja eks need keerulised asjad ongi huvitavamad. Näiteks täna oli imeilus ilm ja ma kergelt kaalusin viimasest teaduslikust sessioonist lahkumist, aga ei saanud- räägiti epilepsiast ja sellest, kuidas ja miks ja millised aju rakud migreeruvad ja väga põnev oli.
Ühtegi eestlast siin ei ole, mis on pisut kurb ja samas jälle tore, sest nüüd ma käin ringi ja katsun võõraste inimestega jutu peale saada. Mul on juba tuttavaid Nigeeriast, Taivanist ja Ungarist.
Ja kuigi mul on professoriga pisut eriarvamus noorte vetteviskamisest, meeldis mulle väga tema mõte, mis ta avakõnes välja ütles: lõunasöök peab ühel kongressil olema, sest tühja kõhuga loengute kuulamine või võileiva närimine ei kõlba kuhugi. Nii, et iga lõuna saame me maitsvat pastat ja muud itaaliapärast:)
Igastahes nälga Itaalias kannatama ei pea. Aga sellest mõni muu kord pikemalt, toidu teema on ikka omaette postitust väärt.