Minu vahepealne elu on olnud päris aktiivne, mida võib ka blogi sissekannete puudumisest järeldada. Nädala sees käisin IWF kokkusaamisel. See on inglise keelt rääkivate naiste foorum Bolognas, mis on loodud sotsialiseerumiseks, kogemuste vahetamiseks ja sisseelamiseks. Tänud ML-le, kes selle mul leida aitas.
Neljapäeval oli nende selle sügise avaüritus, mis koosnes ühe kiriku külastusest giidi juhendamisel ja õhtusöögist. Kirikud on siin ilusad kõik, aga kui keegi, kes ka midagi asjast jagab, seda näitab, siis on ikka teine asi. Kohal oli ~60 naist, igast vanusest ja rassist. Olid ERASMUSe tudengid, siis naised, kes abiellunud itaallasega ja igasuguseid muid tegelasi ka. Oli ka päris palju itaallannasi, kes tahtsid lihtsalt oma inglise keelt lihvida. Kõik tundusid väga toredad inimesed. Ja oh seda jutuvada, mis seal oli :) Igaljuhul kavatsen ma selle klubiga koos teinekordki midagi ette võtta.
Siis ma leidsin endale spordiklubi, kus ennast pisut liigutada. Unistasin küll Zumbast (uus lahe aafrika-rütmiline tantsimise ja aeroobika vahepealne trenn), aga selle jaoks oleks ma pidanud kas väga kaugele minema või väga palju maksma ja lõpuks piirdusin pisi-pisikese klubiga südalinnas. See pole küll eriti peen koht (otsingute käigus nägin ma siin ikka tõeliselt uhkeid klubisid), aga see-eest on inimesed, kes seal töötavad lõbusad ja lahked. Nendes peentes kohtades kiputi kliendi (minu) ees kangesti koogutama ja kummardama, mis oli mu meelest veits tobe ja ülearune, tekis selline rahakoti tunne. Minu uues klubis on jõusaali intstruktorid kenad ja kui ma peaks tai poksi minema, siis seepärast, et seal on treener, kellel on selline nägu peas, et vabadel hetkedel kirjutab ta luuletusi.
Kui ma nüüd endale veel itaalia keele klassi ka leiaks, siis oleks mul kõik vajalik siin olemas. Isu itaalia keelt õppida on suur, sest põhimõtteliselt ma lausa kümblen selles keeles, tahaks ainult kangesti natukenegi aru saada. Ühe kooli ma juba leidsin ja ootasin kärsitult esimest tundi, mis oleks pidanud aset leidma tuleval esmaspäeval. Sain aga reedel kirja, et neil pole peale minu huvilisi ja pean ootama, kui veel mõni tekib. Mida ma aga teha ei kavatse. Toredad on nad ka seetõttu, et tahtsid ettemaksu, et broneerida mulle koht klassis. Siis ma küsisin, et kas on juba palju huvilisi, mispeale vastati, et jah, juba päris palju. Huvitav, kuhu need siis nüüd kadusid.
Täna käisin sportlik-kultuurilisel ettevõtmisel- ronisin linna servas mäe otsas oleva San Luka kiriku juurde. Kirik oli harilik kena kirik, tema juures oli põhiline asukoht. Ja kogu tee kiriku juurde kulges sammaskäigu all, mis pidi olema pikim maailmas.