Itaalia köök

Itaalia köögist rääkides paisub iga itaallase rind uhkusest ja suled lähevad puhevile. Ma arvan, et kõik itaallased, kellega ma rääkinud olen, on küsinud, mida ma itaalia söögist arvan. Ega nad asjata uhked ei ole- söök on siin hea ja armastusega tehtud. Pizza ja pasta pole kumbki minu lemmikud, nii olin itaalia söögi vastu üsna kaua ükskõikne, kuni lõpuks vallutas ta mu südame oma mereandidega.
Teine hea asi itaalia köögi juures on aedviljad, mis ei piirdu vaid kapsa ja porgandiga (ega kapsas ka paha pole), vaid hõlmavad artishokki, fenkolit ja erinevaid kõrvitsa sõpru ja sugulasi. Üks minu inglise keelt rääkivatest tuttavatest, kes on elanud siin 20 aastat, rääkis et ta siiamaani aegajalt avastab enda jaoks mõne uue toreda köögivilja, mis võib olla esmapilgul kole, karvane ja mittesöödav, aga peale mõningat hautamist osutub super maitsvaks.Ma ka proovisin endale artishokki valmistada, tuli söödav välja küll. Kahjuks pole praegu artishoki hooaeg, nii, et nad kipuvad olema puised. Nüüd ootab külmkapis oma järge fenkol.
Haiglas saan ma süüa 1 euro eest. Tegelikult on see pakkumine mõeldud arstidele ja residentidele, mina pean siniseid lõunapileteid endale igal moel äritsema, kerjama ja välja pressima. Kõik kolleegid on ühel nõul selles, et süüa pean ma saama. Ühe itaallase jaoks on asjaolu, et keegi ei söö lõuna aeg normaalse inimese kombel kolme käiku, ennekuulmatu. Aga igaüks arvab, et keegi teine võiks mulle kuskilt need lõunapiletid hankida. Kui mul õnnestub aegajalt terve 10-st piletist koosnev pakk hankida, siis on küll lausa kunni tunne- 10 mureta lõunat!
Nagu öeldud koosneb lõuna 3-st käigust. Alguses tundus see toiduhunnik ikka uskumatu tavalise koduse pooliku supi kõrval. Esimene käik "primo" on pasta, risoto või supp. Ühel päeval saab valida 2 erineva pasta vahel. Teine käik "secundo" on liha ja aedviljad, ka siin on valida mitme erineva vahel. Magustoit on mõni puuvili, kompott või jogurt.
Asju tuleb süüa õiges järjekorras. Alguses jutus paar korda, et sööma hakates jäid kolleegid äkki kuidagi vaikseks ja kohmetuks. Lõpuks keegi köhatas ja juhtis mu tähelepanu asjaolule, et olin esimesena "secundo"t sööma asunud. Õnneks olen ma nutikas tüdruk ja õpin kiiresti, nii et nüüd seda enam ei juhtu.
Noh ja maitse on sellel toidul hea. Mitte nii hea kui restoranis aga siiski enamasti aus maitsev kraam. Siin vist ei tule kellegile pähegi mingit sodi kokku keeta- söömine on püha asi.
Mulle meeldib ka see, et kui sööme kellegiga koos ja millegipärast tuuakse minu toit enne, siis alati käsib kaaslane mul sööma hakata, et toit jahtuma ei hakkaks.
Itaalia köögi alustalaks on nisujahu, mis Eestis on minu jaoks rohkem nagu pühapäevane toit. Kui endale toitumispüramiid silme ette manada, siis on kooritud nisujahust tooted selle ülemine kitsas tipuosa. Huvitav, kas Itaalias ka keegi seda näinud on. Igal juhul söövad nad hommikul saia, päeva aeg pastat ja õhtul pitsat. Vahepeal, kui kõht tühjaks läheb, siis igasugu küpsise moodi snäkke ja isegi kartulikrõpud teevad nad nisust. Olgu, neid krõpse ei saa vist kartulikrõpsudeks nimetada :) Vaatamata sellisele, meie mõistes kohutavalt ebatervislikule toitumisele, on nad kenad ja saledad. Tundub, et ka nende veresooned on paremas korras, sest sellist atheroskleroosist tingitud kahjustust nagu Eestis, siin vanainimeste peas ei näe.
Tõetera on sees meie rahvalaulu sõnades: sööge saia, sööge liha, jätke jonn ja jätke viha.