Täna on minu 5. päev Itaalias ja hakkab tekkima juba väike rutiin. Hommikul ärkan, pesen, näksin miskit ja lähen võtan meie maja all olevast kohvikust 1.30 euri eest suurepärase cappucino. Siis nurga peal olevasse bussijaama ja sealt nr 36 bussiga otse haigla ette. Haigla jääb väga linna serva ja sinna sõit võtab aega umbes pool tundi- üsna sama aeg, mis mul Tallinnaski tööle jõudmiseks kulub.
Töö juures oleneb edasine sellest, kas minu kallis Luka ka kohal on. Ta nimelt oskab kõige paremini inglise keelt ja muidu ka uskumatult abivalmis ja lahke. Kui tema on tööl, siis mul rohkem muret pole. Kui teda pole, siis pean endale ise kellegi juhendajaks leidma. Inglise keelega on kõigil aga lood vaevalised ja seepärast pole keegi mind nähes just eriti õnnelik. Kenad ja püüdlikud on nad kõik küll, aga mis Sa hing teed, kui ühist keelt pole.
Täna oli Luka öövalve lõpetanud, ja aitas mul enne kojuminekut kohta elus leida. Alguses küsis suurejooneliselt, et mida ma sooviks teha: KT, 1,5 T või 3 T magnet. Mina ütlesin tagasihoidlikult, et mul ükspuha, oleksin ainult väga õnnelik, kui sealne arst inglise keelt räägiks. Sellega jäi valik kohe väga kitsaks ja lõpuks vastasin koos ühe residendiga teistest haiglatest tulevaid normpeasid. Tööd polnud just palju ja kasutasin siis aega niisama Itaalia elu kohta uurimiseks, ning lasin suht vara jalga.
Bussis kohtusin Johniga. John oli üks neeger, kes vajus minu kõrvale istuma, nii et vaevu jõudsin koti alt ära tõmmata. Lisaks istus ta mulle nii lähedale, et tema küünarnukk oli minu süles. Katsusin ennast koomale tõmmata, aga John tuli üha lähemale. Alguses tagasihoidliku inimesena mõtlesin, et kannatan ära, niikuinii lähen varsti bussist välja. Et ta lihtsalt ei märganud mind või mikit. Aga siis otsustasin siiski oma õiguste eest seista ja ütlesin inglise keeles, et ta on mulle liiga lähedal. Inglise keelt ta muidugi ei mõistnud, mis aga ei takistanud teda arvamast, et on kätte jõudnud paras aeg tutvuda. Nii ma siis teada saingi, et ta John on. Lükkasin ta veits kaugemale, vaatasin aknast välja ja õnneks tuli varsti minu peatus ka.
Igaljuhul, otsustasin, et hakkan tulevikus ise endale tuttavaid otsima, mitte ei oota et keegi minuga rääkima tuleks, sest need kes tavaliselt tulevad, nagu näiteks John, mulle üldiselt ei meeldi. Loodan, et saate minust aru ja ei pea mind piredaks.
Aga leidsin täna veel tuttavaid, kes olid juba hulga toredamad. Nimelt läksin sööma ühte kohta, mida mu korterinaabrid mulle soovitasid. See on üks tore koht, mis on selline veits kole ja ettekandjad on ka parajad karvikud. Kui keegi mulle seda soovitanud poleks, oleks ma sellest kohast möödudes igaks juhuks teisele poole tänavat läinud.Ühesõnaga , üks tudengite urgas, kus aga pidavat hea ja aus söök olema. (Ja oli ka!)
Seal olid vastaslauas kaks lõunapoolse itaalia meest, kes muidugi tundsid üksi istuva blondiini vastu kerget huvi. Muidu ma poleks vist selliste tegelastega rääkima hakanud, aga mind võlus nende juures see, et neil oli ka üks tüdruk kaasas. Kui meessoost sõpru võib siin suht kergesti leida, siis naissoost tuttavatega on palju raskem. Nii, et ma hakkasin selle seltskonnaga siiski suhtlema. Tüdruk oli tegelikult pärit Küproselt ja oli väga tore. Üks machodest oli tema boyfriend. Ja lõpuks tuli välja, et need Itaalia machod on ka päris lahedad, nad purssisid suure vaevaga inglise keelt, aga sellega sai palju nalja ja tuli välja, et nad pole erilised libedikud vaid hingelt rohkem sellised sõbralikud maamehed väiksest linnakesest lõuna-itaalias. Igaljuhul oli meil väga lõbus, nii lõbus, et isegi minu peavalu, mis mind tervepärastlõuna piinas, kadus märkamatult ära. Ja vahetasime e-maili aadresse, nii et võibolla saame teine kordki kokku. Igaljuhul oli eriti lahe kohata kedagi Küproselt, sest siiani oli ainus asi, mis mul Küprosega seostus, see paks tädi, kes mitu korda Küprost eurovisioonil esindanud on.
Eile õhtul oli mul aga väike pidu tüdrukutega. Nimelt olid Carmenil jälle mõned sõbrannad külas ja me jõime natuke köögis õlut. Kujutage ette, ka nemad kuulavat Nirvaanat ja Queeni. Ma arvasin, et see on vanainimeste muusika (Carmen on nimelt 20 ja ja ta sõbrad umbes samapalju). Igal juhul olin ma kohe seltskonnas insaider, sest sellisest muusikast tean ma nii mõndagi.
Aga täna istuvad nad jälle köögis ja ma lähengi nüüd vaatama, mis nad seal teevad. Ciao!