Toredad asjad välismaalane olemise juures.

Täna ostsin endale poest juustu, pakend oli ahvatlev ja ma sain sellest hästi aru- sinna oli kirjutatud pizza ja dessert. Tähendab, sobib nii pizza peale panna kui niisama süüa (et juust dessert võib olla, seda õppisin juba Prantsusmaal).
Kui kodus juustu paberi seest välja harutasin, endal sülg jooksmas, selgus, et tegu on pärmiga! Tõesti, saab küpsedada nii pizzat, kui magusaid saiakesi desserdiks.
Haiglas ajasin mitu päeva järge, milline kolleegidest on doktor Essa. Temast küll räägiti kogu aeg omavahel, arutati, et mida ta mingist uuringust arvab, või kutsuti sisetelefoni kaudu. Mulle tundus, et tegu on erilise autoriteediga, sest kõik rääkisid temast. 1,5 nädala pärast sain aru, et see on lihtsalt naissoost doktor- dottoressa. Nagu direktriss või näitlejanna. Tegelikult- mina olen ka doktor Essa.

Minu vahepealne elu on olnud päris aktiivne, mida võib ka blogi sissekannete puudumisest järeldada. Nädala sees käisin IWF kokkusaamisel. See on inglise keelt rääkivate naiste foorum Bolognas, mis on loodud sotsialiseerumiseks, kogemuste vahetamiseks ja sisseelamiseks. Tänud ML-le, kes selle mul leida aitas.
Neljapäeval oli nende selle sügise avaüritus, mis koosnes ühe kiriku külastusest giidi juhendamisel ja õhtusöögist. Kirikud on siin ilusad kõik, aga kui keegi, kes ka midagi asjast jagab, seda näitab, siis on ikka teine asi. Kohal oli ~60 naist, igast vanusest ja rassist. Olid ERASMUSe tudengid, siis naised, kes abiellunud itaallasega ja igasuguseid muid tegelasi ka. Oli ka päris palju itaallannasi, kes tahtsid lihtsalt oma inglise keelt lihvida. Kõik tundusid väga toredad inimesed. Ja oh seda jutuvada, mis seal oli :) Igaljuhul kavatsen ma selle klubiga koos teinekordki midagi ette võtta.
Siis ma leidsin endale spordiklubi, kus ennast pisut liigutada. Unistasin küll Zumbast (uus lahe aafrika-rütmiline tantsimise ja aeroobika vahepealne trenn), aga selle jaoks oleks ma pidanud kas väga kaugele minema või väga palju maksma ja lõpuks piirdusin pisi-pisikese klubiga südalinnas. See pole küll eriti peen koht (otsingute käigus nägin ma siin ikka tõeliselt uhkeid klubisid), aga see-eest on inimesed, kes seal töötavad lõbusad ja lahked. Nendes peentes kohtades kiputi kliendi (minu) ees kangesti koogutama ja kummardama, mis oli mu meelest veits tobe ja ülearune, tekis selline rahakoti tunne. Minu uues klubis on jõusaali intstruktorid kenad ja kui ma peaks tai poksi minema, siis seepärast, et seal on treener, kellel on selline nägu peas, et vabadel hetkedel kirjutab ta luuletusi.
Kui ma nüüd endale veel itaalia keele klassi ka leiaks, siis oleks mul kõik vajalik siin olemas. Isu itaalia keelt õppida on suur, sest põhimõtteliselt ma lausa kümblen selles keeles, tahaks ainult kangesti natukenegi aru saada. Ühe kooli ma juba leidsin ja ootasin kärsitult esimest tundi, mis oleks pidanud aset leidma tuleval esmaspäeval. Sain aga reedel kirja, et neil pole peale minu huvilisi ja pean ootama, kui veel mõni tekib. Mida ma aga teha ei kavatse. Toredad on nad ka seetõttu, et tahtsid ettemaksu, et broneerida mulle koht klassis. Siis ma küsisin, et kas on juba palju huvilisi, mispeale vastati, et jah, juba päris palju. Huvitav, kuhu need siis nüüd kadusid.
Täna käisin sportlik-kultuurilisel ettevõtmisel- ronisin linna servas mäe otsas oleva San Luka kiriku juurde. Kirik oli harilik kena kirik, tema juures oli põhiline asukoht. Ja kogu tee kiriku juurde kulges sammaskäigu all, mis pidi olema pikim maailmas.

Üks pikk päev haiglas jälle seljataga, mille pikkus ja intensiivsus pole omavahel päris võrdelised. Aga samas üht-teist ma iga päev ikka nokin, ülejäänud aeg kulub ka kasulikult, nimelt sotsialiseerumisele. Tavaliselt on minuga piisavalt aega sotsialiseeruda residentidel.
Sain muuhulgas teada, et sellest pargist, millest eile jutt oli, saab osta ka uimasteid. (Kusjuures ma hulk aega mõtlesin, kas ma ikka julgen seda sõna siia kirjutada, pärast hakkab minu blogi julgeolekuorganitele huvi pakkuma, pealegi olen siin kasutanud ka sõna neeger.) Kahjuks mulle keegi midagi pakkuma ei tulnud. See oleks kindlasti üks tore vestlus olnud, ma poleks kindlasti ära jaganud, mis mulle räägitakse. Oleksin kenasti pea viltu naeratanud ja lõpuks võibolla lõpuks nõusse jäänud. Igal juhul jäin sellest lõbust ilma.
Sotsialiseerumise tagajärjena on minu kaart juba kirju tähelepanuväärsetest kohtades, mida Bolognas on soovitatav külastada ja oleks veel kirjum, kui ma esimest kaarti poleks ära kaotanud. Valik ulatub Gelateria´dest topiste muuseumini.
Seoses jäätisega ei saa jätta ka jagamata üleelatud shokki. Nimelt ma ükspäev shoppasin hoolega itaalia brändide hulgas ja avastasin hirmuga, et tavapärase asemel läksid mulle selga alles 2 numbrit suuremad riided. Olin päris ehmatanud- kuidas itaalia söögid nõnda lühikese ajaga nõnda laastavat mõju on avaldanud. Põgenesin poest ja see päev enam jäätist ei söönud.
Hiljem Itaalia raamatut lehitsedes selgus, et siin ongi teine numeratsioon. Nii et pole veel häda midagi, vähemalt vanad riided mahuvad kenasti selga.

Park

Käisin täna mööda linna kondamas, päikest võtmas ja spordiklubi otsimas. Nõnda sattusin ühte vähestest parkidest, mis meil siin Bolognas on. See on üks suurimaid Bologna parke, vähemalt vanas osas, mis mu kaardi peal on. Ja ta on ikkagi pisi-pisike, ka meie eestlaste jaoks ja kui veel inglased seda näeks!
Pargis märkasin aga ühte huvitavat asja, nimelt panin tähele, et ühel pingil istuvad inimesed, kes räägivad vene keelt. Kõndisin aga edasi ja jälle- vene keel. Nüüd hakkasin juba meelega inimeste lähedal käima ja kuulama,  mis keelt nad räägivad. Peaaegu kõik olid venelased, mida tähelepanelikul vaatlemisel ka nende näojoontest järeldada võis. Ja enamasti sellised tavalised vanemad tädid, et mitte öelda vanamutid, kes just hästi pargipingile istuma sobivad. Nii, et Bologna peaaegu ainsa pargi on venelased endale vallutanud :)

Käes on reede öö ja saabumas minu esimene nädalavahetus siinmaal. Plaanis on ennast välja magada ja eks siis paistab mis edasi saab.
Täna oli tõesliselt pikk päev haiglas, mis kestis poole üheksani õhtul. Nimelt oli õhtupoolikul funksionaalse magneti uuring, mida professor mulle sügavalt soovitas ja seda oli tõesti kasulik vaadata, sest seda viis läbi üks väga tore proua, kes kõike väga ilusti seletas (inglise keeles!). Pärast tõi ta mind ka koju, sest bussiliiklus oli selleks kellaajaks lõppenud. Ta rääkis ka oma tegemistest- ta pole nimelt päris radioloog vaid ülikooli teadustöötaja. Viimasena sai ta valmis artikli amügdala, emotsioonideja põletikuliste soolehaiguste vahelisest seosest (täpsemalt vist ulltseratiivne koliit). Lubas seda mulle ka lugeda anda. Igatahes kõlas päris huvitavalt. Kui huvi on, võin kõigile soovijatele täpsemalt seletada, mismoodi need asjad omavahel seotud on.
Enne funktsionaalset toimus aga suur passimine. Esiteks oli konverents neurokirurgidega, kus mul kahjuks tõlki polnud käepärast võtta ja mul on siiamaani itaalia keelega väikseid raskusi. Edasi olin MRT-s, kus ei toimunud midagi. Õnneks on siin residendid, kellel on ka vahel igav ja kellega saab juttu puhuda.
Raamatuid siin haiglas eriti pole, need on kusagil kapis luku taga. Internet on ka ainult mõnes arvutis ja siis on spetsiaalset passwordi vaja.

Täna on minu 5. päev Itaalias ja hakkab tekkima juba väike rutiin. Hommikul ärkan, pesen, näksin miskit ja lähen võtan meie maja all olevast kohvikust 1.30 euri eest suurepärase cappucino. Siis nurga peal olevasse bussijaama ja sealt nr 36 bussiga otse haigla ette. Haigla jääb väga linna serva ja sinna sõit võtab aega umbes pool tundi- üsna sama aeg, mis mul Tallinnaski tööle jõudmiseks kulub.
Töö juures oleneb edasine sellest, kas minu kallis Luka ka kohal on. Ta nimelt oskab kõige paremini inglise keelt ja muidu ka uskumatult abivalmis ja lahke. Kui tema on tööl, siis mul rohkem muret pole. Kui teda pole, siis pean endale ise kellegi juhendajaks leidma. Inglise keelega on kõigil aga lood vaevalised ja seepärast pole keegi mind nähes just eriti õnnelik. Kenad ja püüdlikud on nad kõik küll, aga mis Sa hing teed, kui ühist keelt pole.
Täna oli Luka öövalve lõpetanud, ja aitas mul enne kojuminekut kohta elus leida. Alguses küsis suurejooneliselt, et mida ma sooviks teha: KT, 1,5 T või 3 T magnet. Mina ütlesin tagasihoidlikult, et mul ükspuha, oleksin ainult väga õnnelik, kui sealne arst inglise keelt räägiks. Sellega jäi valik kohe väga kitsaks ja lõpuks vastasin koos ühe residendiga teistest haiglatest tulevaid normpeasid. Tööd polnud just palju ja kasutasin siis aega niisama Itaalia elu kohta uurimiseks, ning lasin suht vara jalga.
Bussis kohtusin Johniga. John oli üks neeger, kes vajus minu kõrvale istuma, nii et vaevu jõudsin koti alt ära tõmmata. Lisaks istus ta mulle nii lähedale, et tema küünarnukk oli minu süles. Katsusin ennast koomale tõmmata, aga John tuli üha lähemale. Alguses tagasihoidliku inimesena mõtlesin, et kannatan ära, niikuinii lähen varsti bussist välja. Et ta lihtsalt ei märganud mind või mikit. Aga siis otsustasin siiski oma õiguste eest seista ja ütlesin inglise keeles, et ta on mulle liiga lähedal. Inglise keelt ta muidugi ei mõistnud, mis aga ei takistanud teda arvamast, et on kätte jõudnud paras aeg tutvuda. Nii ma siis teada saingi, et ta John on. Lükkasin ta veits kaugemale, vaatasin aknast välja ja õnneks tuli varsti minu peatus ka.
Igaljuhul, otsustasin, et hakkan tulevikus ise endale tuttavaid otsima, mitte ei oota et keegi minuga rääkima tuleks, sest need kes tavaliselt tulevad, nagu näiteks John, mulle üldiselt ei meeldi. Loodan, et saate minust aru ja ei pea mind piredaks.
Aga leidsin täna veel tuttavaid, kes olid juba hulga toredamad. Nimelt läksin sööma ühte kohta, mida mu korterinaabrid mulle soovitasid. See on üks tore koht, mis on selline veits kole ja ettekandjad on ka parajad karvikud. Kui keegi mulle seda soovitanud poleks, oleks ma sellest kohast möödudes igaks juhuks teisele poole tänavat läinud.Ühesõnaga , üks tudengite urgas, kus aga pidavat hea ja aus söök olema. (Ja oli ka!)
Seal olid vastaslauas kaks lõunapoolse itaalia meest, kes muidugi tundsid üksi istuva blondiini vastu kerget huvi. Muidu ma poleks vist selliste tegelastega rääkima hakanud, aga mind võlus nende juures see, et neil oli ka üks tüdruk kaasas. Kui meessoost sõpru võib siin suht kergesti leida, siis naissoost tuttavatega on palju raskem. Nii, et ma hakkasin selle seltskonnaga siiski suhtlema. Tüdruk oli tegelikult pärit Küproselt ja oli väga tore. Üks machodest oli tema boyfriend. Ja lõpuks tuli välja, et need Itaalia machod on ka päris lahedad, nad purssisid suure vaevaga inglise keelt, aga sellega sai palju nalja ja tuli välja, et nad pole erilised libedikud vaid hingelt rohkem sellised sõbralikud maamehed väiksest linnakesest lõuna-itaalias. Igaljuhul oli meil väga lõbus, nii lõbus, et isegi minu peavalu, mis mind tervepärastlõuna piinas, kadus märkamatult ära. Ja vahetasime e-maili aadresse, nii et võibolla saame teine kordki kokku. Igaljuhul oli eriti lahe kohata kedagi Küproselt, sest siiani oli ainus asi, mis mul Küprosega seostus, see paks tädi, kes mitu korda Küprost eurovisioonil esindanud on.
Eile õhtul oli mul aga väike pidu tüdrukutega. Nimelt olid Carmenil jälle mõned sõbrannad külas ja me jõime natuke köögis õlut. Kujutage ette, ka nemad kuulavat Nirvaanat ja Queeni. Ma arvasin, et see on vanainimeste muusika (Carmen on nimelt 20 ja ja ta sõbrad umbes samapalju). Igal juhul olin ma kohe seltskonnas insaider, sest sellisest muusikast tean ma nii mõndagi.
Aga täna istuvad nad jälle köögis ja ma lähengi nüüd vaatama, mis nad seal teevad. Ciao!

KOHAL!

Olen nüüd siis Itaalias, Bolognas. Kohalejõudmine oli õnnelik, ainus asi, mis koos minuga kohale ei jõudnud, oli minu pagas. Selle kättesaamine käis üle kivide ja kändude, aga teise päeva pärastlõunaks on ta siiski olemas ja mul on selle üle väga hea meel. Seetõttu on lausa tore, et ta vahepeal ära kadus, sest kohe lennujaamas lindi pealt oma kohvrit saades pole ma kunagi nii suurt rõõmu tundnud! Ma olen oma kohvriga kuidagi lähedaseks saanud ja praegugi heidan tema poole aegajalt mõne hella pilgu.
Korter asub üsna kesklinnas, tänaval mille nimi on Via Zamboni. See on ühes vanas majas, mille ees on sammaskäik, nagu ka tema naabritel. Korter on hubane, mitte eriti klanitud ja itaaliapärane, nii palju kui ma itaaliapärasest tean. Igal juhul on ühendatud WC-s ja vannitoas bidee, mis pidavat igal juhul väga itaaliapärane element olema. Üldse on itaallased väga puhtad inimesed. Enne sööki käisin koos oma meeskolleegidega käsi pesemas ja poes panid kõik puuvilju valides kätte sellise kilekinda, nagu meil näiteks UH-s on.
Minu korterikaaslased on üks neiu, kelle nimi on Carmen ja noormees, kelle nime ma päris täpselt ei tea, aga see kõlab umbes nagu Aleksandro.
Carmen on armas temperamentne tüdruk, kes õpib sotsiaalteadusi ja on terve maailma läbi rännanud ning räägib väga hästi inglise keelt. Ta on muuhulgas ka paar aastat Londonis elanud.
Noormees, kelle nimi kõlab umes nagu Aleksandro, on sitsiillane. Ma ei tea, mida ta õpib, aga see-eest on teada, et ta töötab ühes baaris. Inglise keelt oskab küll, aga väga kindlalt ennast selles ei tunne.
Carmenil on ka terve hulk sõbrannasid, kes tal kogu aeg külas käivad ja armasti itaalia keeles sidistavad. See on  tore, sest mulle meeldib, kui ümberingi elu käib.
Ma loodan, et ka Aleksandrol on sõpru, kes meil külas hakkavad käima;)
Ja mulle on ka kõik külla oodatud, ruumi siin jagub. Madratsit küll kahjuks ei ole, aga kui kõik siin käima hakkavad, siis vast annab organiseerida ka. 
Bologna on ilus ja mõnusa atmosfääriga linn, nagu ülikoolilinnad ikka kipuvad olema. Siin on kilomeetrite kaupa sammaskäike, põhiline värvigamma on ruuge ja on palju väikeseid urkaid ja poode.
Haigla on eriti lahe. Sellel on avar siseõu, selle ümber on eraldi majad, kus on erinevad osakonnad. Ja kõik need majad on risti üle õue omavahel külgetelt lahti olevate sammaskäikudega  ühendatud. See õu võttis ikka küll korraks õhku ahmima.
Professor tundub üsna karmi käega olevat, mida ta küll minu peal välja ei näidanud, aga see kumas läbi tema alluvate suhtumisest. Mind suunati kohe edasi 3T magnetisse ja seal tegeles minuga üks tore nooremapoolne arst, kelle nimi on Luca. Ta oli väga püüdlik ja kuna ta ka ilmselt igapäevaselt inglise keelt ei kasuta, siis võttis mõni pikem seletus teda lausa ohkama ja laubalt higi pühkima. Aga tegelikult on ta inglise keel hea.
Neuroradioloogias on nende tase ikka kõva küll, õppida on palju. Seal ei ole akuutseid patsiente, on aga väga tugev neurokirurgia ja neuroonkoloogia.  Näiteks tehakse seal kasvajatega patsientidele MRT-s dünaamikat vahel isegi paari-kolme nädalase vahega, sest onkoloogid tahavad võimalikult väikesele muutusele kohe jaole saada, et oma ravi vastavalt kiiresti korrigeerida. Ja tavakasutusel on kõik vahendid: spektroskoopia, perfusioon jne.
Mulle tegi nalja see, et seal käivad kõik arstid väga kortsus kitliga, tundub, et peale pesemist seda ei triigita. Mis on muidugi mõnes mõttes õige ka- ega see triikimine ju mingit funktsionaalselt väärtust kitlile ei lisa. Aga tore on ikka vaadata Euroopa Neuroradioloogia Ühingu presidenti, kellel on seljas kittel, mis oleks nagu mine tea kust välja tõmmatud.
Bussiga tagasi sõites tüütas mind algul üks jokkis härra, kes tahtis teada, kas ma õpin anatoomiat ka. Siis läksin bussi teise otsa ühe vanatädi kõrvale istuma, uurisin seal oma kaarti. Tädi aga hakkas kohe minu eest hoolitsema, mulle vaatamisväärsusi näitama ja seletama, kus ma asun. Tegelikult ma polnudki veel jõudnud üldse ära eksida. Läksime koos bussist välja ja siis ta viis mu veel õige teeotsa peale, küsis, et äkki ma vajan veel mingit sorti abi. Tekkis küll kiusatus proovi pärast öelda, et mul on kõht ka tühi aga ikka ei öelnud. Igal juhul oli see tädi väga armas, tekkis tahtmine teda lausa kallistada. Hiljem koduteel kasutasin muidugi võimalust, et, keegi mul silma peale ei hoia ja ikkagi natukeseks eksisin ära.
Lõpetuseks ilmarubriik: täna sajab meil siin vihma. Tegelikult juba nüüdseks on vist ära sadanud. Loodame, et itaallased saavad ka nüüd natuke seeni.