Jutustus sellest, kuidas ma matkal ei käinud.

Eile käisin ma tõelise itaalia tibiga shoppamas. Ta on üks õige itaalia naine, mis tähendab seda, et ma pole tema soengus kunagi märganud ühtegi juuksekarvakest, mis oleks kuidagi valesti ja ma pole teda veel näinud kontsadega, mis oleks alla 6 cm.
Kuna mul pole tervet garderoobi siin kaasas ja ma käin kogu aeg ühtede kingadega, mis on juba kaunikesti kulunud, siis jõudsime ükspäev üheskoos haiglas järeldusele, et ma vajan tuunimist st. mulle tuleb saapad osta. Eelmine nädalavahetus see mul üksi ei õnnestunud, seega oli seekord ekspert kaasas. Eksperdi kasutegur oli küll mõõdukas, sest esiteks ei kõnele ta suurt inglise keelt ja teiseks tahtsin mina alla 6 cm kontsaga saapaid, sest ma pean nendega ka aegajalt kuhugi kõndima. Aga hakkama me saime selle asjaga ja pärast jõime koos kakaod ka.
Saapaid näete kodus, aga võin etteruttavalt öelda, et päris tuhvlid nad pole kah.
Täna pidin minema matkama, ikka inglise keelt rääkivate naiste klubiga. Hommikul tekkis 2 probleemi: esiteks ma magasin peaaegu sisse ja teiseks sadas hirmsat moodi. Kuna mul on ainsad matkajalanõud tennised, oleks see tähendanud seda, et ma oleksin pidanud terve päev märgade jalgadega olema, pealegi on tennised märjaga kole libedad. Nii, pidasin paremaks matkast loobuda, kuna aga pidime ühe ameerika prouaga- meie matkaseltskonna kõige vanem- koos bussiga minema, siis ma mõtlesin, et kannan vähemalt hoolt, et ta õige bussi peale saaks, sest see oli sama buss, millega ka tööl käin. Nii lippasin kesklinna teda bussi peale istutama. Lõpuks selgus, et matk jääb hoopis ära ja proua kutsus mind enda poole kohvi jooma. Tema mees on siin ühe rahvusvahelise kooli direktor ja nad elavad ametikorteris. See oli väga äge korter- suur, vanaaegne, suure terrassiga, millelt on vaade Bolognale. Terrassil kasvas sidrunipuu. Ameerika koolidirektor oli ka väga äge, selline veits hajameelene ja küpsetas parasjagu leiba.
Kohvi joodud, tulin koju ja avastasin teel, et olen oma võtmed koju jätnud. Aga kuna poisid olid eile peol, siis võis eeldada, et nad alles magavad norinal. Lasin korduvalt kella, imestasin ise, et on ikka unekene. Pääle 6. korda helistasin Alessandrole, kes reipalt kohe vastu võttis ja teatas, et nad on teel teise linna ja tulevad tagasi kell 6 õhtul. Olin linna peal, kaasas ainult 4 EUR-i ja vihmavari.
Nii juhtuski see, mis enne juhtunud pole- ma läksin muuseumi. Täna lahti ja tasuta oli arheoloogia muuseum. Seal on palju marmorbüste ja paksul potikilde. Aga lisaks sellele on siin ka iidse Egiptuse väljapanek, mis oli väga tore. Nägin viimaks ometi oma silmaga muumiat. Inimese muumia on üllatavalt pikk ja suur (mitte paks) ühe mitmetuhandeaastase vinnutatud egiptlase kohta. Ja ma kohe mõtlesin, et nad võiks sellest rö-ülesvõtte muumia kõrvale panna, oleks palju huvitavam ja parem ette kujutada, et seal nartsude sees tõesti inimene on (vähemalt mulle).
Siis on seal veel paar krokodilli muumiat ja kaks kassi muumiat. Kassi muumid olid naljakad, neid mähiti seal egiptuses kuidagi naljakalt.
Siis ma vaatasin veel filmi kivikirveste tegemise erinevatest tehnikatest. Vanemal kiviajal tehti nimelt prostamaid kivikirveid kui uuemal kiviajal. Sain sellest päris hea ülevaate, kui keegi matkama läheb, soovitan ennast kaasa võtta: kui tõsisemalt ära eksida, on vähemalt keegi, kes oskab kivikirvest teha.

Neljapäevaselt

Graafik inimese elust pole kunagi sirge joon vaid pigem käib ikka alla ja ülesse, ka siis kui oled Itaalias. Eelmine nädalavahetus passisin Bolognas, kus polnud suurt midagi teha ega suurt kellegagi rääkida. Noh, tegelikult ma küll shoppasin ja käisin juuksoris, kus lasin gayjuuksoril endale teha moodsa kahupea. Siis käisin veel trennis ja jõin raamatupoes veini. Aga sõbrad olid ära läinud ja üksi pole nendel asjadel sama maik. Nii virutas koduigatsus haamriga pähe ja nukruselaine vajus peale.
Õnneks see läks jälle koos uue nädalaga enam-vähem üle. Tuli töö ja itaalia keele tunnid ja igasugused uued plaanid. Eile käisin päris itaallastega- ühe residendiga, kellega olen siin sõbrunenud ja tema sõpradega õhtust söömas. Sõime pastat ja ühte Bolognale väga tüüpilist sööki- midagi pitsapõhja ja pannkookide vahepealset, mida süüakse igasuguste lisanditega- singi, juustu, salati ja vana kombe kohaselt ka praerasvaga. Ja kõik rääkisid peaaegu kogu aeg inglise keelt! Ma tundsin ennast nagu taevas- praerasv ja inglise keel.
Natuke kuulsin ka itaalia elust- kuidas siin kõik asjad käivad kuidagi ümbe nurga tutvuse kaudu. Need, kelle käes on võim, on ikka väga varmad seda kasutama. Näiteks on ühel ortopeedia residendil professor, kelle aitamiseks ta töötab nii hommikul riigihaiglas kui õhtul erahaiglas. Mingit lisaraha ta selle eest ei saa, see on kõik selleks, et kunagi töökoht saada. Professoril sõidab muidugi Porsche-ga.
Päris näljas need residendid siin siiski pole- riigi poolt saavad nad umbes niipalju, kui meie keskmine arst. Elu on küll kallim, aga ma arvan, et siinsed residendid saavad oma palga eest ikka veidi rohkem kui meie omad. 
Igal juhul on haiglad täis tudengeid ja residente, kes otsivad võimalust mõne tähtsa professori külje alla pugeda, et saada endale residentuuri- või töökoht.
Täna lähen oma inglise keelt rääkivate naiste novembrikuu kogunemisele. Võtan Tsehhi Aneta ka kaasa. Pean kunagi oma tsehhidest rääkima- nad on päris toredad. Aga nüüd dussi alla!
PS. Mu korterinaabril Alessandrol on sõber külas. Ta vaatab mingit filmi. Praegu oli muusika järgi mingi romantilisem koht ja selle taustaks hakkas norskamist kostma.... Nunnu.

Itaalia köök

Itaalia köögist rääkides paisub iga itaallase rind uhkusest ja suled lähevad puhevile. Ma arvan, et kõik itaallased, kellega ma rääkinud olen, on küsinud, mida ma itaalia söögist arvan. Ega nad asjata uhked ei ole- söök on siin hea ja armastusega tehtud. Pizza ja pasta pole kumbki minu lemmikud, nii olin itaalia söögi vastu üsna kaua ükskõikne, kuni lõpuks vallutas ta mu südame oma mereandidega.
Teine hea asi itaalia köögi juures on aedviljad, mis ei piirdu vaid kapsa ja porgandiga (ega kapsas ka paha pole), vaid hõlmavad artishokki, fenkolit ja erinevaid kõrvitsa sõpru ja sugulasi. Üks minu inglise keelt rääkivatest tuttavatest, kes on elanud siin 20 aastat, rääkis et ta siiamaani aegajalt avastab enda jaoks mõne uue toreda köögivilja, mis võib olla esmapilgul kole, karvane ja mittesöödav, aga peale mõningat hautamist osutub super maitsvaks.Ma ka proovisin endale artishokki valmistada, tuli söödav välja küll. Kahjuks pole praegu artishoki hooaeg, nii, et nad kipuvad olema puised. Nüüd ootab külmkapis oma järge fenkol.
Haiglas saan ma süüa 1 euro eest. Tegelikult on see pakkumine mõeldud arstidele ja residentidele, mina pean siniseid lõunapileteid endale igal moel äritsema, kerjama ja välja pressima. Kõik kolleegid on ühel nõul selles, et süüa pean ma saama. Ühe itaallase jaoks on asjaolu, et keegi ei söö lõuna aeg normaalse inimese kombel kolme käiku, ennekuulmatu. Aga igaüks arvab, et keegi teine võiks mulle kuskilt need lõunapiletid hankida. Kui mul õnnestub aegajalt terve 10-st piletist koosnev pakk hankida, siis on küll lausa kunni tunne- 10 mureta lõunat!
Nagu öeldud koosneb lõuna 3-st käigust. Alguses tundus see toiduhunnik ikka uskumatu tavalise koduse pooliku supi kõrval. Esimene käik "primo" on pasta, risoto või supp. Ühel päeval saab valida 2 erineva pasta vahel. Teine käik "secundo" on liha ja aedviljad, ka siin on valida mitme erineva vahel. Magustoit on mõni puuvili, kompott või jogurt.
Asju tuleb süüa õiges järjekorras. Alguses jutus paar korda, et sööma hakates jäid kolleegid äkki kuidagi vaikseks ja kohmetuks. Lõpuks keegi köhatas ja juhtis mu tähelepanu asjaolule, et olin esimesena "secundo"t sööma asunud. Õnneks olen ma nutikas tüdruk ja õpin kiiresti, nii et nüüd seda enam ei juhtu.
Noh ja maitse on sellel toidul hea. Mitte nii hea kui restoranis aga siiski enamasti aus maitsev kraam. Siin vist ei tule kellegile pähegi mingit sodi kokku keeta- söömine on püha asi.
Mulle meeldib ka see, et kui sööme kellegiga koos ja millegipärast tuuakse minu toit enne, siis alati käsib kaaslane mul sööma hakata, et toit jahtuma ei hakkaks.
Itaalia köögi alustalaks on nisujahu, mis Eestis on minu jaoks rohkem nagu pühapäevane toit. Kui endale toitumispüramiid silme ette manada, siis on kooritud nisujahust tooted selle ülemine kitsas tipuosa. Huvitav, kas Itaalias ka keegi seda näinud on. Igal juhul söövad nad hommikul saia, päeva aeg pastat ja õhtul pitsat. Vahepeal, kui kõht tühjaks läheb, siis igasugu küpsise moodi snäkke ja isegi kartulikrõpud teevad nad nisust. Olgu, neid krõpse ei saa vist kartulikrõpsudeks nimetada :) Vaatamata sellisele, meie mõistes kohutavalt ebatervislikule toitumisele, on nad kenad ja saledad. Tundub, et ka nende veresooned on paremas korras, sest sellist atheroskleroosist tingitud kahjustust nagu Eestis, siin vanainimeste peas ei näe.
Tõetera on sees meie rahvalaulu sõnades: sööge saia, sööge liha, jätke jonn ja jätke viha.

tere, ma olen olemas

Vahepealse aja jooksul olen ma näinud Roomat, Firenzet ja veel ühte linna, mille nimi mul kohe meelde ei tule. Olen ära joonud omajagu veini ja õppinud ladusalt rääkima itaalia keelt.
Rooma on suur, aga mitte liiga suur. Jõudsime kolme päevaga Maarjaga selle tähtsamad punktid läbi kapata. Mulle meeldis Peetri kirik ning väljak Vatikanis ja Maarjale Colosseum.
Firenze ajaks olin juba muutunud suurte majade ja maailmakuulsa kunsti vastu immuunseks. Kuna ilm oli soe ja seltskond hea, siis me ennast turismiga liigselt ei vaevanud.
Mõlemad linnad olid vaatamata hilissügisele paksult turiste täis, ei kujuta ette, mis seal päris hooajal toimub.
Väga hea meel oli külaliste üle, loodan, et külalistele ka meeldis. Nüüd olen makaroni- ja kultuurivabal dieedil. Ehk õnnestub ka veini hulka oma menüüs piirata, aga väga helge see perspektiiv ei tundu.
Eile käisin ma ajukirurgiat vaatamas. Ükspäev arutlesin, et huvitav, millised need ajukasvajad ka päriselt välja näevad ja minu juhendaja arvas, et pole probleemi, saadame sind opile. Väga äge oli vaadata, kuidas nad inimese pea sees urgitsevad ja imuriga tuumori kudet välja luristavad. Piltide peal tunduvad kasvajad enamasti üsna konkreetsed ja kõvad moodustised, mis teisi asju kõrvale lükkavad. Tegelikult on nad aga selline pehme vesine ollus nagu aju isegi. Ja neurokirurgid tunduvad siin ka toredad ja lahked (ühes teises riigis, mida ma tean, on nad vähe äkilisemad).
Itaalia keele sorava oskamise koha pealt ma muidugi valetasin. Isegi tsehhid pole selles veel soravad. Minul on aga tiheda programmi tõttu juba mitmendat tundi kodutööd tegemata. Nii, et tänaseks lõpetan oma postituse ja lähen uurin, kuidas on itaalia keeles hambahari (homseks tunniks tuleb koostada itaaliakeelne nimekiri reisile võetavatest asjadest).