Jahedad tervitused Itaaliast!
Meil on siin kätte jõudnud sügis. Päikesel pole enam jõudu, sajab tihti ja temperatuur on 12-13 kraadi ringis. Mis polegi nii vähe, aga kahjuks pole küttehooaeg veel alanud. Seetõttu pole siseruumide temperatuur oluliselt kõrgem välistemperatuurist. Kuumaverelistele itaallastele pole see küll probleem, aga mina, põhjamaa külmavares, olen kössis mitme kampsuni sees ja külmetan.
Eile käisin ooperis- La Traviatat vaatamas. Bolognas on ooperipiletite saamine päris raske, sest paljudel tähtsatel ja rikastel inimestel on hooajapiletid ja oma kohad loozides. Oma pileti ostsin ma üsna pea peale siiajõudmist ja sain enam-vähem viimase, olles seega kohe Bologna peal tehtud mees (nii nad vähemalt haiglas selle kohta ütlesid). Nii ma siis eile kontsakingad jalga panin ja ooperimaja poole tippisin. Ooperimaja ehk Teatro Communale on samal tänaval, kus ma elan, umbes 5 minuti kaugusel. See tähendab- tennistega 5 minuti ja kontsadega 8 minuti kaugusel. Kõik Bologna rikkad inimesed olid ka ilusti kohal nagu parv kaarnaid- daamidel seljas mustad kleidid-kostüümid ja meeste ülikonnad niikuinii mustad. Ooperimaja on pealt tagasihoidlik, seest aga kullakarvaline. Leidsin oma koha loozhis- nendesse saab koridori peal olevate väikeste, kapiuksi meenutavate uste kaudu. Peale minu selles loozhis alguses kedagi polnudki, hakkasin juba mõtlema, et itaalia-inglise segakeelt rääkides olin endale terve loozi ostnud. Lõpuks siiski üks seltskond keskea ületanud inimesi tuli. Tore oli rõduäärel rinnutades Bologna rikkaid inimesi vaadata. La Traviatat olin ma enne juba näinud (see meenus mulle alles siis, kui hakkasin enne minekut netist libretot lugema). See on üks väga ilus ooper ja mulle meeldis see juba Vanemuises, mis siis veel Itaaliast rääkida. Iga vaatuse lõpus karjusid kõik "Bravo!", eriti ägedasti karjus üks ärasuitsetanud häälega kõhn kaarnavärvi kleidis proua kõrvalloozist.
"Bravo" on minu jaoks üldse üks naljakas sõna. See tähendab tegelikult itaalia keeles "tubli". Vahel ma kirjutan haiglas ise mõnele uuringule inglisekeelse vastuse ja siis nad kiidavad "bravo-bravo"! See kõlab nagu ülivõrre ja tundub suure liialdamisena minu konarliku vastuse peale.
Pöördun veel korra tagasi oma kodutänavale, mille nimi on Via Zamboni. See on minu arust Bologna kõige tähelepanuväärsem tänav, sest lisaks sellistele olulistele asjadele nagu Maie ja ooperimaja, on selle ääres ka suurem osa ülikooli tähtsamaid hooneid. Seetõttu on Via Zamboni pidevalt paksult täis noori inimesi (paljud nendest joovad parasjagu õlut) ja siin on mõnusa koha leidnud ka ülejäänud noortemeelsed, nagu näiteks kodutud oma koertega ning igasugused muud seiklejad ja sekeldajad. Just täpselt ooperimaja ees oleval Verdi platsil toimub alati elav sotsiaalelu õlle ja kõiksugu muu kraamiga. Sellel platsil on ka palju jalgrattaid, mille kohta ma kuulsin järgmise loo.
Bologna väga sobiv linn jalgrattaga liiklemiseks, aga siin on väga suur rattavarguste arv. Kui keegi avastab, et tema ratas on järjekordselt ära varastatud, siis on tal võimalik kõndida Verdi platsile ja vaadata järgi, kas ta näeb oma ratast seal. Koos oma rattaga leiab ta tõenäoliselt ka kellegi, kes on valmis talle seda tagasi müüma. Kui suur taks on, seda loo rääkija kahjuks (või õnneks) täpselt ei teadnud. Igaljuhul, kui inimesel puudub soov omaenda ratta eest raha maksta, siis müüakse see lihtsalt edasi järgmisele inimesele. Ärge minu käest küsige, mida teeb politsei. Aga rattavargus on levinud ja isegi korraliku luku puhul on võimalik, et rattast on kadunud näiteks eesmine osa, mis polnud lukus ja kõrvalolevalt, esiosaga lukustatud rattalt on kadunud tagumine osa.
Ooperimaja kõrval oleval väikesel tänaval asub Bologna internet- mitmekümne meetri jagu seina, mis on paksu kuulutuste kihiga. Põhiliselt haaravad kuulutused üürimist ja erinevaid kursuseid, sealhulgas tandemit: kaks inimest, kellel on erinev keel, õpetavad üksteisele oma keelt. Tavaliselt moodustavad tandemi itaalia keelt ja inglise keelt emakeelena rääkijad. Üks Poola tüdruk rääkis, et poola keele vastu pole itaallastel erilist huvi, ei tea, kuidas eesti keelega oleks.
4 Comments:
Kui sina kurdad seal külma sügise üle, siis meie peame leppima miinuskraadide, hommikuse auto akende puhastamise ja lõunase lörtsiga. Lisaks on tuul nii tugev, et viib kaasa. Aga põhjamaa inimestena, pole see ju üldse probleem.
Mina tean selle jalgratta loo peale üht teist lugu. Nimelt kui sa oma jalgratast enam parklast ei leia, siis tuleb lihtsalt järgmine võtta ja üldse mitte muretseda. Võibolla kui oled vana ja väsinud, kohtud veel oma rattaga, kui ring täis saab. Mulle räägiti Itaalias just seda lugu.
Ooperis käik oli kindlasti väga võrratu.
Väga vaadatud film/raamat on siin Söö, palveta, armasta. Sinu Itaalias oleks on see söömise osa, kas järgmisena tuleb India???
Njah, olen kuulnud teil möllavatest tormituultest, millest ma tõesti vähimalgi määral puudust ei tunne. Aga pidage vastu!
Indias olen ma juba käinud, vähemalt "Söö, palveta, armasta" raamatuga, olen jõudnud juba Indoneesiasse. Kas Sa ise oled raamatut lugenud või filmi näinud? Kuidas meeldis? Mulle raamat meeldib ja filmi näen ilmselt alles Eestis, sest siin on neil rumal harjumus kõikidele filmidele itaalia keeles peale lugeda. Aga ma kindlasti tahan seda näha!
Ma olen Indoneesias ka juba käinud. Hea raamat oli. Filmi pole veel jõudnud näha, aga tahaks küll.
Kuidas sul üldse itaalia keelega lood on? Seal on seda ju väga hea õppida. Ma arvan, et sa saad juba palju aru, ise rääkimisega on vist raskem.
Ma olen vene keelt 12 aastat õppinud, aga ikka ei saa tuhkagi aru, kui venelased omavahel räägivad:D
Itaalia keel on mõnes mõttes kergem, aga ega ikka eriti aru ei saa. Meditsiiniline sõnavara on ladina ja inglise keelega lähedane, seda ma natuke mõistan.
Aga homme algavad lõpuks minu kauaoodatud kursused.
Post a Comment
Subscribe to Post Comments [Atom]
<< Home