Ikkagi naine

Tundub, et miski ei eruta mind rohkem, kui ostmise ja ostlemise teema, sest seda postitust kirjutama hakates avastasin, et eelmine kord, kui mul miskit öelda oli, siis oli see samal teemal.
Sattusin täna Stockmanni ja selgus, et seal oli esimest päeva hooajakaupade (loe: hilpude)  allahindlus. Ikka täitsa jabur mäsu, kus inimesed haarasid sületäite kaupa riideid, mis isegi 40% allahindlusega on absurdselt kallid ja lisaks veel üsna koledad ka. Riiete proovimiseks pidi vähemalt 30 min proovikabiini sabas seisma.
Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida... Tegin ka mõned vajalikud sisseostud ja õhtul, kui oma oste uurisin, koorus välja omamoodi iroonia. Ausõna ma pole kunagi oma kosmeetikatooteid nime järgi valinud, pigem ikka vaatan muid parameetreid ja lubadusi pudeli tagaküljel. Aga tuli välja, et täna ostsin ripsmedušši, mille nimi on Baby Doll ja shampooni, mille nimi on Dumb Blond. Mida minu kohta siis järeldada võib, kui selliseid tooteid vajan?

Tegelikult olen lammas

Olen lammas- lammaste ühikonnas.

" Piisav hulk närivat alaväärsustunnet, rahuldamatust, kadedust, ahnust, paranoiat ja ennäe- tarbija ongi sündinud."

Kuulasin ööülikooli loengut Kalev Rajangu "Lotendav Eesti".
Ei teagi, mida sellest kõigest kokku arvata. Hea meelega arutaks kellegiga. Igaljuhul mõtlemisainet sain.

Ja siis veel üks link samal teemal
http://www.motivaator.ee/kes-me-oleme-ilma-gucci-koti-ja-bmwta/

suured inimesed räägivaad ideedest
keskmised inimesed räägivad sündmustest
väikesed inimesed räägivad teistest inimestest

Taas kalli kodumaa kamaral.

Minu seiklus on läbi. Jõudsin veel kõigi oma verivärskete sõprade-tuttavatega hüvasti jätta (nii, kurb, just hakkas elu lõbusaks muutuma), käia tiiru Milaanos, kus ühel matkal kohatud korea tüdruk näitas mulle tõelist suurlinna elu, oma kolme kuu elu kohvrisse suruda ja potsti, keset Eesti hangi ma olingi.
Nüüd valvan juba kodumaad, kus küll hetkel paistab inimeste tervis heas korras olevat.
Peaks nüüd mingi kokkuvõtte tegema.
See oli väga hea kogemus. Sugugi mitte ideaalne ja mitte alati kerge, aga ma sain sellega hakkama. Arvan, et hakkan alles nüüd pikapeale aru saama, kui tore ja kasulik see tegelikult oli. Võibolla oli isegi see tore, et vahel oli raske, see pani mind otsima võimalusi, mille peale tavalises mugavas olukorras poleks tulnudki. Tahaks natuke sellist avatud ja tähelepanelikku maailma vaatamist ka kodus säilitada, mitte langeda tagasi tavalisse mugavustsooni. Ehk peaksimegi oma elus natuke ringi käima nagu reisil, silmad lahti ja uudishimulikult, proovides situatsioonide lahendamiseks erinevaid meetodeid.  Aga vaevalt, et see õnnestub, lihtsamate teede valimine on inimlik.
Itaalia on ilus ja huvitav maa, eriti tore puhkamiseks. Lähen sinna kindlasti tagasi, loodetavasti juba varsti! Saan juba natukene aru kuidas asjad sealmail käivad ja mida mingis situatsioonis, mingilt inimeselt oodata, tahaks edasi uurida. Menüüst saan ka aru. Tulge kaasa!
Elada ja eriti töötada ma seal vist ei tahaks- asjad käivad  omamoodi loogika alusel ja jutud onupojapoliitikast ning bürokraatiast ei ole mingi väljamõeldis. Mitte, et Eestis selliseid asju ei juhtuks, aga võrreldes Itaaliaga tundub see siiski paradiis, kui lihtsalt ja loogiliselt siin kõik käib. Ja itaallased ise on väga-väga konservatiivsed inimesed, seal on väga raske midagi muuta ja neil on väga raske mingeid uusi lahendusi, uusi inimesi vastu võtta. Eks sellest konservatiivsusest tule ka osad Itaalia võlud, kasvõi nende suurepärane, mitmekesine köök, nende vanad kaunid linnad- ühesõnaga kõik traditsiooniline, mis nad säilitanud on ja mis meie jaoks (no kõigi jaoks) nii külgetõmbav on.
Siis ma sain veel aru, miks Itaalias inimesed elegantsemalt riides käivad, kui siin: kliima tõttu. Minu itaalia saapakesed läksid siinses lumekördis märjaks ja olid väga libedad, oleksin mitu korda peaaegu kukkunud. On ainult aja küsimus, millal ma oma elegantse joone minetan ja madalad saapad ning suusajope selga tõmban. No kaua Sa ikka ringi koperdada ja külmetada viitsid.

Ma arvan, et see on mõneks ajaks viimane Itaalia-teemaline postitus.
Aga võibolla kirjutan ma siia aeg-ajalt midagi muud. Ma olen alati mõelnud, et peaks blogi kasutama selleks, et kirjutada üles neid väikeseid asju ja mõtteid, mis mõnes päevas võivad suurt tähendust omada, aga hiljem meelest ära lähevad. Osalt selleks, et need kusagile alles jääks, osalt selleks, et neid teistega jagada. 
Häid asju ja ka halbu asju. Huvitavaid inimesi, keda ma kuskil kohtan. Ja nende inimeste huvitavaid mõtteid.
Eks paistab...

Tõeline itaalia mees.

Enamus mehi siin Bolognas on täiesti tavalised, mõned nendest isegi ei näe välja nagu itaallased, vaid hoopis nagu näiteks sakslased.
Täna avastasin töö juurest aga ühe päris hästi stereotüüpidega sobiva.
Tegu on meie radioloogiatehnikuga. Siin on enamus tehnikuid mehed, milline ebaõiglus. Tahaks mõne naiste rõõmuks Eestisse kaasa võtta, selle eksemplari puhul olen juba enne mõelnud, et kui ta Lääne-Tallinnasse tooks, siis meil poleks enam kunagi tööjõu probleemi, kõik tüdrukud tahaks meile tööle tulla.
Kutt on kena, pikk, trimmis ja on sellega ise ka hästi kursis, et ta hmm... huvitav välja näeb.
Täna tegi ta mulle kohviautomaadi juures kakaod välja ja meil arenes järgmine vestlus.
Küsisin, et kaua ta täna tööl on.
Tema vastu: 12 tundi, Itaalias peab ikka kindlasti rohkem töötama kui Senegalis.
Mina: miks selline võrdlus Senegaliga?
Tema: lihtsalt tahaks Senegalis elada, see on nii ilus maa.
Mina: mismõttes, mille poolest.
Tema: beacause there is beautiful bitch
Mina: ???...hmmm, do you mean- beautiful beach?
Tema: aaa ... yes-yes beach

Noh, kui te olete näinud Youtubes videot, kuidas itaallane Maltas käis, siis saate aru, mis mul sellest situatsioonis suur äratundmisrõõm tekkis. Kui pole näinud, siis vaadake:
http://www.youtube.com/watch?v=m1TnzCiUSI0

Siis edasi rääkis ta mulle lahkelt, mis tal peale tööd plaanis on. Kohe kui ta kell 8 vabaneb, läheb ta solaariumisse, aeg on juba kinni pandud. Edasi natukeseks jõusaali lihaseid pumpama. Ja õhtul ööklubisse, täna on üks super lahe pidu, see saab kindlasti cool olema. Olgu vahemärkusena öeldud, et homme on siin järjekordne mingi pühakuga seotud vaba päev, nii, et poiss saab ikka korralikult ennast lõdvaks lasta, pole vaja homme vara tõusta.
Siis kiitis ta oma kohvi, öeldes et kofeiin on tema narkootikum, nagu ka kokaiin, aga see ainult laupäeviti.
Edasi tõttas ta ühte tädikest lauale panema, mina aga olin rõõmus, et olin tutvunud jälle ühe teistmoodi inimesega ja õnneks ei pidanud selleks isegi ööklubisse minema.

itaalia keel

Ma arvan, et itaalia keel on üsna lihtne. Vähemalt vene ja soome keelest tundub ta kergem olevat. Aga ega ma ei tea ka, sest oma kursusega jõudsime õppida vaid olevikku ja ühte minevikku ja rääkides ei kasuta ma neidki eriti.
Reedel käisime oma itaalia keele õpetajaga koos väljas ja siis rääkisime küll ainult itaalia keelt. Selles mõttes ikka muljetavaldav, et peale 12 keeletundi selline asi võimalik on, kuigi tegelikult oskangi ma rääkida ainult Chiaraga, kes teab, mida ma õppinud olen ja kuidas asju hästi lihtsalt rääkida. Natuke räägin lihaleti onudega poes, kes alati väga rõõmsad on, et ma nende käest sinki itaalia keeles küsin, noh tegelikult ma saan enamuse asju itaalia keeles ostetud. Pisut räägin veel kolleegidega, kes üldse inglise keelt ei mõista, selliseid väga lihtsaid asju.
Reedene itaalia keele tund toimus Osteria del Soles, mis avati 1465 aastal. See on hästi lihtne koht, mis on alati rahvast pungil täis ja uksetagune on ka veel inimesi täis. See koht on erakordne ka seepärast, et sinna võetakse kaasa oma söök, kohapealt saab osta ainult juua. Nii käid lähedalasuval turul, ostad sealt head ja paremat ja pakid oma nutsud Osteria del Soles lahti. Lahtioleku ajad on selles keskaegses kõrtsus mõistlikud- reede visati meid kell 10 välja. See tähendab, umbes 10 paiku hakkab onu ringi käima ja nuga vastu klaasi kolistama, kõrts õnnestus tühjaks puksida vast poole tunni jooksul.
Mulle on see koht oma lärmakuse tõttu pisut ebamugav tundunud, kui pead võõras keeles rääkima, siis on vaikne keskkond tähtsam kui muidu. Aga polnud häda midagi, peale klaasi veini enam lärm ei seganud. Peale kahte klaasi veini märkis Chiara, et mu itaalia keel paraneb silmnähtavalt.
Itaalias ja Eestis sõpradega väljas käimise juures on põhiline erinevus rõhuasetusel. Itaalias on rõhk toidul, vein või õlu on rohkem toidukõrvane. Meil on rõhk teadagi joogil, söök võib ka olemata olla. Nii, et siin pean ennast pidevalt tagasi hoidma, et mitte joodiku muljet jätta. Täiesti tavaline asi on, et 5 inimese peale on pudel veini ja natuke jääb alles. Reedel kulus küll rohkem, aga põhjus oli ilmselt joodikrahvastes nagu tsehhid ja eestlased, pealegi oli kõik ladusa keele huvides.

Pesin oma arvuti klaviatuuri moosist puhtaks ja tõin ta kodust välja meelt lahutama. Istun oma lemmikus raamatupoes, ikka sellessamas, kus lisaks raamatute sirvimisele ka pastat süüa ja/või veini juua saab. Trenniasjad on kotiga ka kaasas.

Minu allesjäänud Itaalia aeg on õige lühikeseks jäänud, vähem kui 2 nädalat. Natuke kahju on isegi ära tulla, olen just siinse eluga harjuma hakanud. Selles mõttes on kolm kuud rumal aeg, see on just see aeg, mis sisseelamiseks kulub, niisama elamiseks või väljaelamiseks enam aega ei jäägi.

Vahepealsed suuremad sündmused olid tänupüha õhtusöök ja nädalavahetus Bolzanos.

Naljakas, et inimene oma esimesele tänupüha kalkunisöömisele satub Itaalias. Loomulikult on selle kummalise keeru põhjuseks ameeriklannad inglise keelt kõnelevate naiste foorumist. Kalkun maitses...nagu kalkun st. peaaegu samamood nagu kana, lahe oli hoopis kõik selle  selle juurde kuuluv: garneeringud ja põhiliselt muidugi õhkkond. Tore püha see tänupüha, ei pea kinkide ja butafooriaga vaeva nägema ja saab meenutada, et tegelikult on meil palju, mille eest tänulik olla. Muidu on inimestel ikka kalduvus mõelda sellest, mida neil ei ole, mitte sellest, mis neil on.

Bolzanosse sattusin tänu Mari-Liisile ja tema sõpradele. Nimelt on Itaalias üks tore poiss, kes armastab igaks nädalavahetuseks väljasõite korraldada, kultuurile (loe lossidele) tiir peale teha ja kohalikku toitu maitsta. Vahel teeb ta ka pikemaid tiire, millest üks tõi teda Eestisse ja andis põhjust tutvuda Mari-Liisiga.

Bolzano asub Dolomiitides ja on Bolognast peaaegu 4 tunni kaugusel. Bolzano on eriti populaarne jõulude eel, sest seal on kuulsad jõuluturud.

Lisaks käisime mägedes Tiroli külakeses. Selles piirkonnas on väga palju õunapuid, kõik mäeküljed ümber küla on õunaistandusi täis. Külast kõrgemal ühe mäekünka otsas on peaaegu tuhandeaastane Tiroli loss. Külakesest lossi juurde minev tee oli kaunistatud jõulupuudega, mille otsa olid riputatud punased õunad. Ja langes vaikset lund... Ilus oli, noh.